Uncategorised

Esimene projektikohtumine Hispaanias Kataloonias

3. -7. novembril toimus Hispaanias sissejuhatav koosolek, kuhu olid saabunud 2 õpetajat Türgist, 2 Itaaliast, 2 Surju Põhikoolist. Meid võtsid vastu CEIP dels Pallaresos'e kooli õpetajad. Els Pallaresos on 2500 elanikuga asula Kataloonias, Tarragona linna lähistel. Kataloonia omakorda on autonoomne piirkond Hispaania kirdeosas. Kataloonia pealinnas Barcelonas, Hispaania suuruselt teises linnas on umbes 5,5 miljonit elanikku. Kogu Kataloonia 7,3 miljonist elanikust peaaegu 7 miljonit valdab katalaani keelt ning see on hispaania keele kõrval piirkonnas teiseks ametlikuks riigikeeleks. (Elanikkonnast moodustavad rahvuselt katalaanid umbes 50%.) Ka koolides toimub õppetöö enamasti katalaani keeles.
3. novembri hommikul kohtusime partnerkoolide õpetajatega ja sõitsime Els Pallaresosesse, kus alustuseks vallutasime õpetajatetoa. Põnev oli kohata inimesi, kellega seni oli saanud vaid e-maili teel suhelda. Esimene mulje oli, et kõik Vahemereäärsed inimesed rääkisid ühekorraga ja eestlastel ei jäänud muud üle kui kuulata ja imestada. Eks meie vaikne olek tundus omakorda teistele imestamisväärne...
Esimesel päeval tutvusime kooli, õpilaste ning õpetajatega. Tegemist on algkooliga, kus õpib umbes 80 kolme- kuni kaheksaaastast last. Jah, lapsed lähevad Hispaanias kooli juba väga varakult, kuigi esimesed kooliaastad on üpris sarnased meie lasteaialaste eluga. Õppetöö erineb tunduvalt siinsest, põhinedes eriti algklassides avastusõppel. Näiteks kui laps leiab konna, siis õpib terve klass mitu päeva konnade elu või kui õpilane murrab käeluu, siis riputatakse terve klass täis röntgenipilte eri kehaosadest... Kohalikud lapsed olid toredad ja avatud. Pealelõunal mängisime kõik koos maastikumängu.
Koosolek Teine päev algas töiselt. Toimus projektiarutelu ja nii mõnedki asjad said selgemaks. Leppisime täpsemalt kokku edasised tööplaanid, jagasime omavahel tööülesandeid, määrasime järgmiseks kokkusaamispaigaks Eesti – kena asula nimega Surju. 18. – 22. mail 2009 on meile oodata külalisi. Sekka mahtus lõunasöök kooli hoolekogu esindajatega ja jalutuskäik Els Pallaresoses. Meie suurimat tähelepanu pälvis maja, kivistunud ingliga katusel, mille oli loonud üks maailmakuulsa arhitekti Gaudi õpilastest.
Kolmapäeval tutvustasid hispaania õpetajad Tarragonat ja neil oli, mida näidata – tegemist on ju ikkagi Vana-Rooma riigi Hispaania provintsi pealinnaga. Märke vanadest roomlastest kohtab kesklinnas igal sammul – isegi paljude praeguste majade ehitamisel on kasutatud uuemate materjalide seas ka 2000 aastat tagasi tahutud kiviplokke. Uudistasime amfiteatri ja rooma tsirkuse jäänuseid, imetlesime linnamüüri ning külastasime katedraali ja kunstisaali. Pikka õhtusse mahtus veel külaskäik kohaliku õpetajanna juurde ja vokaal-instrumentaalansambli La Familia Rustika kontsert - ei saanud ju Hispaania rumba- ja flamenkoelamusest ära öelda! Türklastele tundus muusika väga aeglane... eestlastele hirmus kiire...
Neljapäeva hommikul läks õpetajal, kes meile järele pidi tulema, auto katki. Kooli jõudsime seepärast tunnikese hiljem, aga ikka rõõmsatena. Külastasime Els Pallaresose lasteaeda (kus käivad kuni kolmeaastased lapsed) ja erinevaid koole, kus õpilased olid natuke vanemad kui meie partnerkooli omad ja nende inglise keele oskus parem, seega jätkus neil välismaa õpetajatele palju huvitavaid küsimusi.

Viienda päeva hommikul viidi meid ja vanema klassi õpilasi lähedalasuvat Vana-Rooma akvedukti vaatama. See oli unustamatu vaatepilt. Kõige tuntum osa sellest on kindlasti nn. „kuradi sild” – 27 m kõrge ja 249 m pikk kiviplokkidest ehitis. Eriti hämmastav on keiser Augustuse aegsete inseneride nutikus, kes suutsid mägisel maastikul 15 kilomeetri kauguselt vee linna voolama panna. Loomulikult kuulub akvedukt koos teiste Vana-Rooma mälestistega UNESCO kultuuripärandite nimekirja. Tegime ümbruskonnas lisaks veel väikese matka ja uurisime kohalikku maastikku ja taimi. Enne kristluse saabumist kaljusse raiutud ladinakeelne tekst tundus kohalikele igati loomulikuna, ega pälvinud erilist tähelepanu. Nojah, 2000 aastaga jõuab harjuda paljugagi... isegi üleskutsega elada loodusega rahus ja harmoonias, mille paganlikud käed on kivisse tahunud.
Laupäeval jõudsime põhjalikult tutvuda arheoloogiamuuseumiga ja mõõta üle kohaliku ranna. Vahemeri oli ilus ja sama soe nagu sel suvel Pärnus, aga vesi soolane nagu Surju poes müüdav heeringas!
Tagasitee oli pikk ja tekitas pisikese peavalu. Esmaspäeval uuesti koolis olles maitses koolikoka tehtud toit koduselt hästi, eriti hea oli must leib, mida polnud mitu päeva saanud. :)
Hiiglased

: Viimati uuendatud: 07 November 2009

Kolmas projektikohtumine Pescara's

Vaata pilte!

Comeniuse projekti raames käisime02. 10. – 10. 10. 2009 Surju PK 4 õpetaja ja 6 õpilasega külas partnerkoolil Itaalia idarannikul, Pescaras.
Esmalt viis tee meid Rooma, kus jõudsime üle vaadata nii mõnegi kauni väljaku ja purskkaevu, palju roomaaegseid varemaid ja loomulikult ka Kolosseumi. Lisaks saime imetleda ka Püha Peetruse katedraali Vatikanis. Paraku oli aega kõige nägemiseks vähevõitu ja seega said päevad pikad ning väsitavad; isegi lõunasöögiks polnud mahti. Vaatamata sellele olime emotsioonidest tulvil ja õnnelikud .
Colosseum Esmaspäeva hommikuks pidime projektikohtumisele jõudma ja seega pakkisime pühapäeval oma kompsud Roomas kokku. Rongireis risti läbi Itaalia Pescarasse kestis u. 4 tundi, akende taga kõrgusid kaunid mäed ja reisiseltskond oli suurepärane!
Kohale jõudes tervitas meid soojalt Pescara kooli õpetaja, kes meid hotelli juhatas. Õhtupimeduses suundusime veel linnaga esimest tutvust tegema - Pescara tundus turvaline ja Roomaga võrreldes palju rahulikum. Asub see linn otse Aadria mere rannikul ja 20 soojakraadi õhutasid meid veel hilisõhtulgi jäätist limpsima.
Esmaspäevast reedeni sisustas meie päevi itaallaste poolt koostatud tihe programm, millest me Kataloonia (Hispaania) ja Türgi õpetajate ning õpilastega innukalt osa võtsime. Olukord oli uudne ja inimesed meie meelest üliemotsionaalsed, aga me pidasime nädala vapralt vastu.
Allpool jutustan mõnest seigast natuke lähemalt, kõigest ju lihtsalt ei jõuaks! Meie saabumiseks partnerkooli nimega “Tinozzi-Pascoli” oli ette valmistatud uhke kontsert, millele järgnes tutvumine koolimajaga ning väike eine Comeniuse projektiga seotud õpilaste ja õpetajate seltsis. Hiljem istusime klassiruumis ja vaatasime esitlusi projekti raames tehtust ning ka kevadel siinset Abruzzo regiooni vapustanud maavärinast.
Comeniuse projektiga seotud õpilaste lastevanemad olid meile lõunaks palju erinevaid itaaliapäraseid toite valmistanud ja söömisele lisaks toimus juba ka laste seas lähem omavaheline tutvumine. Järgnes külaskäik linnavalitsuse hoonesse, kus lubati istuda lausa linnavolikogu liikmete toolidel. Kuna Tinozzi’l on kool kahes erinevas majas, siis uudistasime ka teist maja. Päeva lõpetasime koos mere ääres jalutades ja kuulsa Pietro Cascella skulpuuri “Laev” juures istudes ning vesteldes. Surjukatel kujuneski traditsiooniks õhtune mereäärne jalutuskäik, mil jagati päeval kogunenud muljeid ja oldi “omas elemendis”. Reeglina tipnes õhtu maitsva itaalia jäätisega Marina
Järgmistesse päevadesse mahtus mitu kunstimuuseumi külastust. Imetlesime kuulsa Cascella perekonna kunstnike maale ja keraamikat, tutvusime kohalikule kirjanikule ning luuletajale, D’Annunzio’le, pühendatud väljapanekutega jne.
Väisates lasteaeda, algkooli ning keskkooli saime aimu itaalia haridussüsteemist. Koolipäevad on itaalia lastel lühemad, aga laupäevase kooliskäimise vastu me neid vahetada poleks soovinud. Meid viidi ka spordimuuseumisse ning Pescara esindusstaadionile, kus alles sel suvel olid toimunud Vahemere mängud.
Muidugi tegime ka üheskoos sporti. Õpilased veetsid aega võrk- ja jalgpalli mängides, käisime sukeldumas ning võtsime mõõtu ragbis. Sukeldumine oli meie jaoks täiesti uudne kogemus, mille professionaalsed sukeldumisinstruktorid “Insieme nel Blu’st” turvaliseks, põnevaks ja meeldejäävaks tegid! Algajad viidi kurssi vee all käibel olevate keelemärkidega, varustati ümber piha seotava raskusega, maski, hingamisaparaadi ja hapnikuballoonidega, ning suunati vee alla. Alguses oli see kõik natuke hirmus, sest ainult läbi suu hingamine tundus võimatuna, prillid läksid uduseks ja vesi kippus minema ninna ja suhu, kuigi ta sinna minema poleks pidanud. Peale natukest harjutamist oleks aga juba tahtnud kauemaks vee alla jääda, sest sukeldumine tundus nii lahe .
Surjukad polnud kunagi varem ka ragbit mänginud, aga meile anti erivärvilised särgid selga, jaotati meeskondadesse, selgitati kiirest reeglid ning saadeti väljakule. Alguses tundus see mäng natuke karm, aga samas leidsime, et see on emotsionaalsetele vahemererahvastele suurepärane võimalus enda väljaelamiseks. Peale esimesi katseid selgus, et ega need eestlasedki nii lõpmata tuimad ole...
Ühesõnaga toredaid ja uusi elamusi jätkus kuhjade kaupa. Viimase koosveedetud päeva lõpus valati nii mõnigi pisar ja kallisid-musisid jätkus kõikidele. Asju pakkides selgus, et nädala jooksul kogutud kirjandus ja muud kingitused ei tahtnud kohvrisse äragi mahtuda. Ülekilosid kohvrite osas lõpuks siiski ei tulnud ja õnneks meid ennast ei kaalutud . Rõõm oli ka sellest, et kõik pidasid reisil kenasti vastu ning mingit virisemist, asjade kaotamist või muud jama ei korraldatud. Meie eest hoolitseti hästi ja saime tõeliselt vahvalt koos aega veeta! Aitäh võõrustajatele!!!
Tänu ka Surju kooli juhtkonnale, kes meie koolist äraoleku ajaks mitmeid ümberkorraldusi pidi tegema, ning ülejäänud kooliperele mõistva suhtumise ja toetuse eest.
Õpilased on oma kogemustest Pescaras kirjutanud ka projekti “We are in the same team” foorumis: www.weareinthesameteam.com
Kevadel ootab ees uus reis – seekord siis viimane – Türki.
Lahkumispäev

Vahvaid elamusi !
Õp. Krista

: Viimati uuendatud: 07 November 2009

Comenius Club koosneb aktiivsetest Surju Põhikooli õpilastest, kes leiavad tahtmist ja aega projektis kaasa lüüa. Lisaks projekti käigus toimuvate ürituste ettevalmistamisele ja läbiviimisele kogunetakse 2 korda nädalas arvutiklassis, et tehtu üle arutleda, uusi ideid genereerida ning projekti kodulehel toimunud uuendusi jälgida.