ÕppenõukoguEsimene projektikohtumine Hispaanias Kataloonias 
3. -7. novembril toimus Hispaanias sissejuhatav koosolek, kuhu olid saabunud 2 õpetajat Türgist, 2 Itaaliast, 2 Surju Põhikoolist. Meid võtsid vastu CEIP dels Pallaresos'e kooli õpetajad. Els Pallaresos on 2500 elanikuga asula Kataloonias, Tarragona linna lähistel. Kataloonia omakorda on autonoomne piirkond Hispaania kirdeosas. Kataloonia pealinnas Barcelonas, Hispaania suuruselt teises linnas on umbes 5,5 miljonit elanikku. Kogu Kataloonia 7,3 miljonist elanikust peaaegu 7 miljonit valdab katalaani keelt ning see on hispaania keele kõrval piirkonnas teiseks ametlikuks riigikeeleks. (Elanikkonnast moodustavad rahvuselt katalaanid umbes 50%.) Ka koolides toimub õppetöö enamasti katalaani keeles.
3. novembri hommikul kohtusime partnerkoolide õpetajatega ja sõitsime Els Pallaresosesse, kus alustuseks vallutasime õpetajatetoa. Põnev oli kohata inimesi, kellega seni oli saanud vaid e-maili teel suhelda. Esimene mulje oli, et kõik Vahemereäärsed inimesed rääkisid ühekorraga ja eestlastel ei jäänud muud üle kui kuulata ja imestada. Eks meie vaikne olek tundus omakorda teistele imestamisväärne...
Esimesel päeval tutvusime kooli, õpilaste ning õpetajatega. Tegemist on algkooliga, kus õpib umbes 80 kolme- kuni kaheksaaastast last. Jah, lapsed lähevad Hispaanias kooli juba väga varakult, kuigi esimesed kooliaastad on üpris sarnased meie lasteaialaste eluga. Õppetöö erineb tunduvalt siinsest, põhinedes eriti algklassides avastusõppel. Näiteks kui laps leiab konna, siis õpib terve klass mitu päeva konnade elu või kui õpilane murrab käeluu, siis riputatakse terve klass täis röntgenipilte eri kehaosadest... Kohalikud lapsed olid toredad ja avatud. Pealelõunal mängisime kõik koos maastikumängu. 
Teine päev algas töiselt. Toimus projektiarutelu ja nii mõnedki asjad said selgemaks. Leppisime täpsemalt kokku edasised tööplaanid, jagasime omavahel tööülesandeid, määrasime järgmiseks kokkusaamispaigaks Eesti – kena asula nimega Surju. 18. – 22. mail 2009 on meile oodata külalisi. Sekka mahtus lõunasöök kooli hoolekogu esindajatega ja jalutuskäik Els Pallaresoses. Meie suurimat tähelepanu pälvis maja, kivistunud ingliga katusel, mille oli loonud üks maailmakuulsa arhitekti Gaudi õpilastest.
Kolmapäeval tutvustasid hispaania õpetajad Tarragonat ja neil oli, mida näidata – tegemist on ju ikkagi Vana-Rooma riigi Hispaania provintsi pealinnaga. Märke vanadest roomlastest kohtab kesklinnas igal sammul – isegi paljude praeguste majade ehitamisel on kasutatud uuemate materjalide seas ka 2000 aastat tagasi tahutud kiviplokke. Uudistasime amfiteatri ja rooma tsirkuse jäänuseid, imetlesime linnamüüri ning külastasime katedraali ja kunstisaali. Pikka õhtusse mahtus veel külaskäik kohaliku õpetajanna juurde ja vokaal-instrumentaalansambli La Familia Rustika kontsert - ei saanud ju Hispaania rumba- ja flamenkoelamusest ära öelda! Türklastele tundus muusika väga aeglane... eestlastele hirmus kiire...
Neljapäeva hommikul läks õpetajal, kes meile järele pidi tulema, auto katki. Kooli jõudsime seepärast tunnikese hiljem, aga ikka rõõmsatena. Külastasime Els Pallaresose lasteaeda (kus käivad kuni kolmeaastased lapsed) ja erinevaid koole, kus õpilased olid natuke vanemad kui meie partnerkooli omad ja nende inglise keele oskus parem, seega jätkus neil välismaa õpetajatele palju huvitavaid küsimusi. 
Viienda päeva hommikul viidi meid ja vanema klassi õpilasi lähedalasuvat Vana-Rooma akvedukti vaatama. See oli unustamatu vaatepilt. Kõige tuntum osa sellest on kindlasti nn. „kuradi sild” – 27 m kõrge ja 249 m pikk kiviplokkidest ehitis. Eriti hämmastav on keiser Augustuse aegsete inseneride nutikus, kes suutsid mägisel maastikul 15 kilomeetri kauguselt vee linna voolama panna. Loomulikult kuulub akvedukt koos teiste Vana-Rooma mälestistega UNESCO kultuuripärandite nimekirja. Tegime ümbruskonnas lisaks veel väikese matka ja uurisime kohalikku maastikku ja taimi. Enne kristluse saabumist kaljusse raiutud ladinakeelne tekst tundus kohalikele igati loomulikuna, ega pälvinud erilist tähelepanu. Nojah, 2000 aastaga jõuab harjuda paljugagi... isegi üleskutsega elada loodusega rahus ja harmoonias, mille paganlikud käed on kivisse tahunud.
Laupäeval jõudsime põhjalikult tutvuda arheoloogiamuuseumiga ja mõõta üle kohaliku ranna. Vahemeri oli ilus ja sama soe nagu sel suvel Pärnus, aga vesi soolane nagu Surju poes müüdav heeringas!
Tagasitee oli pikk ja tekitas pisikese peavalu. Esmaspäeval uuesti koolis olles maitses koolikoka tehtud toit koduselt hästi, eriti hea oli must leib, mida polnud mitu päeva saanud. :)