Kolmas projektikohtumine Pescara's 

Vaata pilte!


Comeniuse projekti raames käisime02. 10. – 10. 10. 2009 Surju PK 4 õpetaja ja 6 õpilasega külas partnerkoolil Itaalia idarannikul, Pescaras. 
Esmalt viis tee meid Rooma, kus jõudsime üle vaadata nii mõnegi kauni väljaku ja purskkaevu, palju roomaaegseid varemaid ja loomulikult ka Kolosseumi. Lisaks saime imetleda ka Püha Peetruse katedraali Vatikanis. Paraku oli aega kõige nägemiseks vähevõitu ja seega said päevad pikad ning väsitavad; isegi lõunasöögiks polnud mahti. Vaatamata sellele olime emotsioonidest tulvil ja õnnelikud . 
Esmaspäeva hommikuks pidime projektikohtumisele jõudma ja seega pakkisime pühapäeval oma kompsud Roomas kokku. Rongireis risti läbi Itaalia Pescarasse kestis u. 4 tundi, akende taga kõrgusid kaunid mäed ja reisiseltskond oli suurepärane!
Kohale jõudes tervitas meid soojalt Pescara kooli õpetaja, kes meid hotelli juhatas. Õhtupimeduses suundusime veel linnaga esimest tutvust tegema - Pescara tundus turvaline ja Roomaga võrreldes palju rahulikum. Asub see linn otse Aadria mere rannikul ja 20 soojakraadi õhutasid meid veel hilisõhtulgi jäätist limpsima.
Esmaspäevast reedeni sisustas meie päevi itaallaste poolt koostatud tihe programm, millest me Kataloonia (Hispaania) ja Türgi õpetajate ning õpilastega innukalt osa võtsime. Olukord oli uudne ja inimesed meie meelest üliemotsionaalsed, aga me pidasime  nädala vapralt vastu.
Allpool jutustan mõnest seigast natuke lähemalt, kõigest ju lihtsalt ei jõuaks! Meie saabumiseks partnerkooli nimega “Tinozzi-Pascoli” oli ette valmistatud uhke kontsert, millele järgnes tutvumine koolimajaga ning väike eine Comeniuse projektiga seotud õpilaste ja õpetajate seltsis. Hiljem istusime klassiruumis ja vaatasime esitlusi projekti raames tehtust ning ka kevadel siinset Abruzzo regiooni vapustanud maavärinast.
Comeniuse projektiga seotud õpilaste lastevanemad olid meile lõunaks palju erinevaid itaaliapäraseid toite valmistanud ja söömisele lisaks toimus juba ka laste seas lähem omavaheline tutvumine. Järgnes külaskäik linnavalitsuse hoonesse, kus lubati istuda lausa linnavolikogu liikmete toolidel. Kuna Tinozzi’l on kool kahes erinevas majas, siis uudistasime ka teist maja. Päeva lõpetasime koos mere ääres jalutades ja kuulsa Pietro Cascella skulpuuri “Laev” juures istudes ning vesteldes. Surjukatel kujuneski traditsiooniks õhtune mereäärne jalutuskäik, mil jagati päeval kogunenud muljeid ja oldi “omas elemendis”. Reeglina tipnes õhtu maitsva itaalia jäätisega  
Järgmistesse päevadesse mahtus mitu kunstimuuseumi külastust. Imetlesime kuulsa Cascella perekonna kunstnike maale ja keraamikat, tutvusime kohalikule kirjanikule ning luuletajale, D’Annunzio’le, pühendatud väljapanekutega jne.
Väisates lasteaeda, algkooli ning keskkooli saime aimu itaalia haridussüsteemist. Koolipäevad on itaalia lastel lühemad, aga laupäevase kooliskäimise vastu me neid vahetada poleks soovinud. Meid viidi ka spordimuuseumisse ning Pescara esindusstaadionile, kus alles sel suvel olid toimunud Vahemere mängud.
Muidugi tegime ka üheskoos sporti. Õpilased veetsid aega võrk- ja jalgpalli mängides, käisime sukeldumas ning võtsime mõõtu ragbis. Sukeldumine oli meie jaoks täiesti uudne kogemus, mille professionaalsed sukeldumisinstruktorid “Insieme nel Blu’st” turvaliseks, põnevaks ja meeldejäävaks tegid! Algajad viidi kurssi vee all käibel olevate keelemärkidega, varustati ümber piha seotava raskusega, maski, hingamisaparaadi ja hapnikuballoonidega, ning suunati vee alla. Alguses oli see kõik natuke hirmus, sest ainult läbi suu hingamine tundus võimatuna, prillid läksid uduseks ja vesi kippus minema ninna ja suhu, kuigi ta sinna minema poleks pidanud. Peale natukest harjutamist oleks aga juba tahtnud kauemaks vee alla jääda, sest sukeldumine tundus nii lahe .
Surjukad polnud kunagi varem ka ragbit mänginud, aga meile anti erivärvilised särgid selga, jaotati meeskondadesse, selgitati kiirest reeglid ning saadeti väljakule. Alguses tundus see mäng natuke karm, aga samas leidsime, et see on emotsionaalsetele vahemererahvastele suurepärane võimalus enda väljaelamiseks. Peale esimesi katseid selgus, et ega need eestlasedki nii lõpmata tuimad ole...
Ühesõnaga toredaid ja uusi elamusi jätkus kuhjade kaupa. Viimase koosveedetud päeva lõpus valati nii mõnigi pisar ja kallisid-musisid jätkus kõikidele. Asju pakkides selgus, et nädala jooksul kogutud kirjandus ja muud kingitused ei tahtnud kohvrisse äragi mahtuda. Ülekilosid kohvrite osas lõpuks siiski ei tulnud ja õnneks meid ennast ei kaalutud . Rõõm oli ka sellest, et kõik pidasid reisil kenasti vastu ning mingit virisemist, asjade kaotamist või muud jama ei korraldatud. Meie eest hoolitseti hästi ja saime tõeliselt vahvalt koos aega veeta! Aitäh võõrustajatele!!!
Tänu ka Surju kooli juhtkonnale, kes meie koolist äraoleku ajaks mitmeid ümberkorraldusi pidi tegema, ning ülejäänud kooliperele mõistva suhtumise ja toetuse eest.
Õpilased on oma kogemustest Pescaras kirjutanud ka projekti “We are in the same team” foorumis: www.weareinthesameteam.com
Kevadel ootab ees uus reis – seekord siis viimane – Türki.


Vahvaid elamusi !
Õp. Krista