Neljas projektikohtumine Taşucu's 

Vaata samal teemal artiklit Pärnu Postimehes ja pilte!

26-30 aprillil oli koolimaja tavalisest vaiksem. Ja pidigi olema - õpilasi oli ju terve klassitäie võrra majas vähem, aga eelkõige põhjuseks ikkagi asjaolu, et ka 5 õpetajat olid oma tavapäraselt tööpostilt kadunud. Kadunud küllaltki kaugele - linnulennult üle 3000 km. kaugusele Türgi Vabariigi lõunarannikule Taşucu nimelisse linna. Et osaleda Comenius'e projekti "We are in the same team" viimasel kokkusaamisel.  
Juba reisi ootamine ja ettevalmistamine tekitas hulgaliselt elevust - oli see ju nii mõnelegi seltskonna liikmele esimene kord lennukiga lennata, enamus polnud kunagi Türgis käinud ja tuhapilvedega puudus varasem kogemus kohe kindlasti kõigil. Vaatamata kõigele kulges reis viperusteta ja juba 2,5 tundi peale Riiast õhkutõusmist leidsime end tohutusuurest Istanbuli lennujaamast. Väravas ootas tumedavereline mees sildiga "SURJU", teda pidasime algselt meile vastu saadetud bussijuhiks. Hiljem, kui ta juba roolis istus, selgus et tegemist on hoopis Fernando Alonsoga, kes oli vahelduseks otsustanud Istanbuli liikluseeskirju ja -traditsioone tutvustada. Õigupoolest on neid ainult üks - suuremal on alati eesõigus. Kuna meie buss oli märgatavalt üle keskmise mõõtudega liiklusvahend, siis võimaldas see jõuda edasi suhteliselt turvaliselt ja kiiresti. Isegi väga kiiresti.
Istanbuliga (Euroopa kultuuripealinn 2010) tutvumiseks jäi ainult üks päev ja loomulikult on seda vähe linna jaoks, kus on elanikke peaaegu kümme(!) korda rohkem kui terves Eestis ja mis laiutab korraga kahel kontinendil - osa linnast paikneb Euroopas ja osa Aasias. Siiski jõudsime külastada tähtsamaid vaatamisväärsusi - Topkapi paleed (sultanite residents, milles nüüd paikneb muuseum), Sinist mošeed (üks kuulsamaid ning kaunimaid maailmas), Yerebatani tsisterne (tuntud ka kui Basilica tsisternid - 1500 aastat tagasi rajatud ja peaaegu tuhat aastat käigus olnud 100 tuhande tonnise mahutavusega maa-alune veereservuaar, mis varustas omaaegse maailma suurima linna elanikke joogiveega). Umbes samal ajal püstitatud omaaegset maailma suurima siseruumiga hoonet - Püha (Hagia) Sophia katedraali uudistasime väljast, selle lähedalt leidsime ka tähelepandamatu kivisamba, mida loeti pärast Lääne-Rooma langemist maailma keskpunktiks ja mida siis maamõõtjad kasutasid kauguste määramiseks.  Loomulikult ei saanud külastamata jätta Istanbuli legendaarset Suurt Turgu (Grand Bazaar), mis oma 400 tuhande külastajaga päevas on tõesti koht kauplemiseks mitte lihtsalt asjade ostmiseks-müümiseks. Kes kauplemisest ja värvilistest asjadest vähem hoolis, otsis üles akvedukti ja uudistas vanaaegset veetranspordisüsteemi. Tõesti uskumatu, kui palju on sellises suurlinnas, (mis on omal ajal olnud tuntud ka Bütsantsi ja Konstantinoopoli nime all) säilinud muistseid ehitisi - vaatamata kaasaegsele ehitustegevusele või mitmetele linnast üle käinud laastavatele sõdadele.

Kuid meie sihtkohaks oli ikkagi Aasia mandril asuv Taşucu, Pärnust väiksem linnake Vahemere kaldal otse Küprose vastas. Seal ootas meid ees soe vastuvõtt, kohtumine projektipartneritega Itaaliast ja Hispaaniast, kahel päeval kohalike õpilaste kontserdid, koolide ja lasteaia külastused, vastuvõtud nii linnapea kui Silifke kuberneri juures, ühised ekskursioonid Neitsikindluse ja selle valvurite juurde, koobastesse Heaven and Hell ning Astma-ehk Soovikoopasse, laevaretk koos suplusega Vahemerel, seinamaalingu tegemine, pallilahingud jne.  jne.

Igal sammul on märgata piirkonna ajalugu - on ju just see piirkond (vaatamata oma asukohale Aasia mandril) sisuliselt euroopa kultuuri häll. Põldu hariti siin juba siis, kui Eesti alale veel inimene jõudnudki polnud, siit on leitud esimesed templid, siinsed elanikud on leiutanud igale kaasaegsele inimesele midagi elutähtsat - nii ratta, kirjamärgid, potikedra kui ka õlle... 
Muistised, mis meil oleksid hindamatud ajaloomälestised, vedelevad seal igal sammul, kasvõi suvalise kohaliku tagaaias. Kuna neid on nii palju, siis kohalikud neile ülemäära tähelepanu ei pööra - need on lihtsalt osake igapäevaelust. Kuid ei saa öelda, et ajaloost ei hoolita - relvastatud valvemeeskonda kohtasime kahes kohas: üks neist oli Topkapi palee ja teine ajaloomuuseum. Eriti tõsiselt suhtutakse türgi kultuuri, oma riiki ja rahvusesse - kõikjal kasutatakse riiklikku sümboolikat, igas asutuses on Mustafa Kemal Atatürk'i - Türgi Vabariigi rajaja - portree või lausa büst. Mõneti meenutab see nõukogudeaegset ideoloogiat, millele on lisatud rahvuslikku värvingut... aga samas pole see pealesunnitud - kohalikud elanikud on tõesti uhked oma rahvuse ja kultuuri üle ning hindavad seda kõrgelt.  

 Muljeid kogunes hulganisti, kogemusi ja uusi teadmisi kindlasti ka.