Surju Põhikooli ajalugu
Rahvajuttude järgi olnud Surju vallas kool juba Rootsi ajal. Esimesed kirjalikud teated pärinevad aastast 1770 Elisabeti koguduse protokollist, mil koguduse piirkonnas olnud 3 kooli:
- Elisabeti koguduse linnakool
- Uulu kool
- Surju kool
1851. a. on Uulu ja Surju piirkonnas juba 3 kooli:
- Uulu-Silla kool
- Surju kool (Surju surnuaia juures)
- Apostli-õigeusu kool end. Järsi talus
1887-1888. a. ehitatakse uus ap.-õigeusu koolimaja ehk Oru maja, kus peetakse ka jumalateenistusi.
1909 aastal põlevad Uulu-Silla kooli hooned maani maha ja Uulu kool jääb peavarjuta. Järgmisel aastal pakub mõisnik Aleksander Stael von Holstein vallale koolimajaks endiseid hobupostijaama hooneid. Kuigi rendileping pole vallale kasulik, see siiski sõlmitakse ning juba samal aastal peale remonti ja mõningast ümberehitust alustab Silla-Surju kool tööd. Surju vana koolimaja suletakse ning Surju ja Uulu lapsed koondatakse ühte kooli, kus esialgu on 4 klassi. Apostli-õigeusu kool jääb Oru majja edasi.
I. Maailmasõja ajal (1917-18) võetakse Silla-Surju kool sõjaväeosade käsutusse, rüüstatakse ja seoses sellega 1917. a. ajutiselt suletakse. 1918. a. algab õppetöö uuesti. Õpilasi on 77.
1929. a. muudetakse kool 6-klassiliseks algkooliks.
1931-1932. a. Kuna postijaama hoone on jäänud väikeseks, ehitatakse uus koolimaja.
Mida räägib Surju kooli kroonika Surju vana kooli ajaloost?
1932. aasta 19. septembril võttis komisjon vastu koolihoone, kus kestis õppetöö 2000. aasta kevadeni. Kõrvalasuv kunagine nn postikoolimaja jäeti internaadiks ja koolijuhataja ning – teenija korteriks. Kooli avamispidustused 25. septembril 1932 olid suurejoonelised - kohal oli umbes 500 inimest ja õhtul kanti saalis ette Kitzbergi näidend „Kauka jumal“. Koolitöö algas nädal hiljem. Õpilaste arv kasvas järsult - näiteks 1933. a oli 144 õpilast ja 1940. a 174 õpilast, kusjuures töötas 4 õpetajat - koolijuhataja Aleksander Riis, õpetajad Aleksander Kallaste, Marie Haljaste ja Elvi Arro.
1935/36 käis õppetöö endiselt liitklassides. Kooli lõpul sai iga 6. klassi lõpetaja kooliaiast "kaasavaraks" ühe õunapuu.
1940 viidi koolielu kooskõlla nõukogude võimuga. Kool muudeti 7- klassiliseks mittetäielikuks keskkooliks. Õppeprogrammides toimus suuri muutusi. Alates 4. klassist hakati õpetama vene keelt, kõrvale jäi usuõpetus. Õpetajad pidid osa võtma poliitharidustööst ja propagandategevusest.
14. juunil 1941 saadeti maalt välja õpetaja Elvi Arro, kes hiljem jätkas oma tööd Surjus.
1944. a põgenes kodumaalt koolijuhataja Aleksander Riis. Praegu on Surju uue koolimaja välisseinal mälestustahvel A. Riisile ja tema töö meenutamiseks antakse välja Riisi järeltulija toetusel koolis igal kevadel välja kolm stipendiumi: „Aasta õpetaja“, „Aasta lõpetaja“ ja „Aasta töötaja“.
Sõjaaastatel olid õppetöö tingimused rasked. Puudus kütust ja petrooleumi, osa õpilasi ei saanud koolikohustust täita. Hävines internaadi (postikooli) hoone ja palju kooli vara.
1948. aastast hakkas oma luuleloominguga silma paistma Surju kooli õpilane, tulevane poetess Ilmi Kolla.
1949 sai alguse traditsioon, mis kestis aastakümneid- kooli küttepuude varumiseks korraldati hoogtööpäevakuid lastevanemate osavõtul. Nii veeti kohale 330 kuupmeetrit küttepuid. Sai alguse ka matkade ja ekskursioonide korraldamine, millega paistis kool silma aastaid.
1950 rajati kooli juurde spordiväljak. Tööd tehti ühiskondlikus korras hoogtööpäevakutena. Jooksuraja täiteks veeti 112 hobusekoormat kruusa. Kooli eelarves oli 60 000 rubla 2. korrusele internaadi ehitamiseks. Et puudus puitmaterjal, tehti lastevanemate hulgas korjandus. Kuna saeveski läks põlema ja tellitud materjal hävines, siis tehti uus korjandus. Nii sai kool 2. korrusele juurde 2 magamistuba, köögi, söögitoa ja laoruumi. Kuna Uulust tuli juurde 32 õpilast, siis see ei lahendanud veel ruumikitsikuse probleemi. Olukorra lahendamiseks avati praeguse Surju kaupluse vastas 4-klassiline Surju Ülejõe Algkool, mis töötas 1973. aastani.
1950/51. õ.-a. avatakse Surjus uus 4-klassiline kool - Surju Ülejõe Algkool.
1952 tunnistati Surju kooli õpilasorkester Heinrich Meri juhatamisel rajooni parimaks. Samal aastal tunnistati ka Surju pioneerimalev rajooni parimaks.
1954. a autasustati Surju 7-klassilist kooli väikese kuldmedaliga kolhooside abistamise ja õppe - katseaia töö organiseerimise eest.
Sinnani kasutati koolis petrooleumivalgustust. 1957 on kooli ajaloos tähtis aasta - majja saadi elektrivalgus. Nimelt andis Pärnu Metsakeskus koolile üle elektrigeneraatori. Hangiti materjale, sisseseade juures lõid käed külge kooli meesõpetajad ja 1. detsembril võidi pidada „elektripidu“.
1960/1961 õppeaastal otsustati avada siiani 7-klassilises koolis 8. klass ja selleks ehitada koolile juurde 2 klassiruumi. Juurdeehitustöödel lubasid lapsevanemad töötada igaüks 30 tundi. Sindi sovhoos lubas anda 1000 rubla, Akadeemik Viljamsi nimeline kolhoos 1000 rubla ja Lähkma Metsapunkt 1000 rubla. Haridusosakonna juhataja lubas tasuda puuduoleva osa. Õpilased vedasid vundamendile kive, kolhoos saatis vundamenditegijad. Tuli aga tööseisak, sest ei saadud tsementi, hiljem lõppesid silikaatkivid ning rahastki oli puudus . 8-klassiline kool avati küll sügisel endistes ruumides, aga juurdeehitus valmis alles 1963. aastal.
Kool radiofitseeriti 1962. Koolil oli saatejaam ja igas klassis ning koridoris reproduktorid. Raadio oli sel ajal tähtis õppe-kasvatustöö vahend.
1963 sügisel asfalteeriti kooli õu ja sissesõidutee 600 ruutmeetrit, mis maksis 1200 rubla.
1973/74. õ.-a. Kooliga liidetakse Surju-Ülejõe Algkool.
1974 - 1975 pandi koolis sisse veevärk. Teostati ulatuslik kapitaalremont. Suur osa oli siin lapsevanemate ühiskondlikul tööl. Toimus suur edasiminek töötingimuste osas. Kool tuli võitjaks sotsialistlikus võistluses. Algas sõprusfestivalide traditsioon - aastaid kohtuti vennasvabariikide õpilastega Lätist, Leedust, Valgevenest ja mujalt.
1976/1977 rajati Surju sovhoosi ja lapsevanemate abiga korvpalliväljak ja puhkepaigad ning viskesektorid, hüppekastid ja jalgpalliväravad staadionile.
1988/1989 reorganiseeriti kool 9-klassiliseks kooliks. Kogu kasvatustöö muutus rahvuslikumaks. Jälle oli kooli saalis sinimustvalge lipp, au sees eesti rahvalaulud ja – tantsud. Pioneeri - ja komsomoliorganisatsioonid lõpetasid oma tegevuse.
1989/1990 Aastakümnete tagant külastas koolilapsi jõuluvana.
1990/1991 vaatamata ärevale olukorrale Eesti poliitilises elus laabus Surju koolielu ladusalt. Lõpuks kuulati rõõmusõnumit Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest.
1992 likvideeriti kooli internaat. Internaaditoast sai jälle riidehoiuruum.
1996/1997 sõlmiti sõprusleping Soome Rusko vallaga õpilasdelegatsioonide vahetamiseks ja jõuludeks sõitsidki 10 Surju õpilast ja 2 õpetajat Ruskosse, mis oli lastele väga suur elamus. Koostöö soomlastega kestab senini.
1998 jõudis kooli 11 arvutit ja muud vajalikku kooli arvutiklassi sisustuseks, mis osteti 50 000 krooni eest.
Nendel aastatel külastasid Surju kooli tihti erinevad haridusministrid, riigikogu liikmed, maavanem ja muud tähtsad isikud, et selgitada vajadust uue koolimaja ehitamiseks. Lõpuks otsustatigi lülitada Surju Põhikooli ehitamine 1999. a riigi eelarve projekti.
18. novembril 1999. a sai teoks paljude Surju elanike unistus - pandi nurgakivi uuele koolimajale. Uue koolimaja esimene projekt oli valminud juba 1947. aastal, kuid uus maja jäi siis ehitamata. 1980ndate lõpus otsustas Surju külanõukogu ehitada keskasulasse uue koolimaja, aga sellestki plaanist ei saanud asja.
Viimane õppeaasta vanas majas oli 1999/2000.
1999. a. sügisel alustati uue koolihoone ehitusega, mille võtmed andis ehitaja üle 27. juunil 2000 a. Uue koolimaja pidulik avamine toimus 25. augustil 2000. Lindi lõikas läbi tolleaegne haridusminister Tõnis Lukas.
2004. a sügiseks valmis juurdeehitusena ka võimla osa ja 2009. aastal lasteaed. Nii on võimalik Surjus saada haridust 2- kuni 16-aastastel.
Õppenõukogu