ÕppenõukoguComenius'e jalgrattamatk
Vaata matkast pilte SIIT! 
12. juuni varahommikul startisid kuuenda klassi õpilased, klassijuhataja ja sugulased Surju kooli eest eesmärgiga läbida kahe päeva jooksul üle saja kilomeetri jalgratastel. Halvast ilmast ning tormiähvardustest hoolimata oli kõigil tuju hea, kusjuures sõita tuli vastutuult.
Esimene pikem vahepeatus toimus Laiksaares, kus grilliti vorstikesi ja läbiti matkarada, kus tutvuti sealse taimestikuga, näiteks otsustasid mõned osavõtjad proovida metspipart, mis olevat olnud täitsa päris pipra maitsega. Hiljem sai küll viimase kohta infotahvlilt lugeda , et seda kasutati vanasti hiire- ja rotimürgiks…
Lühikese puhkuse järel sõideti edasi ja lõpuks jõutigi Krapi puhkealale, kuhu jäädi telkima. Õhtu poole toimus lühike GPSi kursus, mille raames tuli õpilastel üles otsida üks mari. Esimesel katsel leitigi põõsast kolm kadakamarja, mis ei osutunud siiski õigeks saagiks. Teisel korral õnnestus leida õige mari ehk arbuus. Täiskasvanutel oli ülesanne leida igasugu joogikraami.
Hiljem, kui täiskasvanud randa jalutama läksid, korraldasid õpilased neile omakorda maastikumängu, peites varem leitud joogid uuesti ära, mis küll, kahjuks või rõõmuks, üles leiti (näiteks sipelgapesast).
Pärast lõkke ääres istumist ja erinevate mängude mängimist kobiti lõpuks telkidesse magama. 
Järgmisel päeval jõuti sõita kõigest 7 kilomeetrit, kui hoovihmad ja vali tuul sundisid osavõtjad neid saatvasse mikrobussi varju otsima. Lõunapausiks mindi taas Laiksaarde, kuna planeeritud Rae järve ääres olid kõik lõkkeplatsid hõivatud. Rikkalik toidukraam tuli ometi ju ära süüa. Ka edasine „matk“ kulges mikrobussis ja jalgrattaid ei võetud kätte enne Surjut, kust igaüks omal jalal koju pidi saama. Kuigi kilometraaþ jäi oodatust väiksemaks, võis retke ikkagi õnnestunuks lugeda.
Ago Tominga
Terves kehas terve vaim
18. märtsil toimus Surju Põhikoolis järjekordne Comeniuse projekti üritus, seekord teemal „TERVES KEHAS TERVE VAIM!“
Vaata ka Pärnu Postimehes ilmunud artiklit SIIT!
Kutsutud oli kogu Surju koolipere, õpilased, õpetajad, vanemad, samuti esinejad ja muidu asjahuvilised.
Üritus algas Tae Kwon Doo esitlusega - purustati puuplaate, tehti igasugu trikke ja võideldi omavahel. Tegemist oli oma ala tõeliste (eesti)meistritega! Rühmas oli ka meie kooli vilistlane Vihur Lehismets.
Edasi toimus tegevus juba erinevates töötubades. Töötubasid oli kolm. Kõige popim oli sportmängude tuba, kus sai mängida sportmänge. Tõmbenumbriks kujunes korvpalli viskevõistlus „Ameerika“. Osales massiliselt õpilasi ning isegi mõned esivanemad üritasid end oma võsukeste silmis kehtestada...
Kes tahtis, sai veel mängida koroonat, lauatennist või kõksida sulgpalli. Saalinurka oli üles seatud sõudeergomeeter, millel iga mees Jaansoni-Endreksoni ponnistusi omal nahal läbi võis elada (sel tuli 20 tõmbega sõuda võimalikult pikk maa).
Teises töötoas võis panna proovile oma osavuse. Loobiti palliga märki või hoopiski herneid pudelisse, hüpeldi hüppenööriga ja osaleti teatevõistlustes.
Kolmandas töötoas peeti mõttelahinguid - ajudki vajavad vahel pisut liigutamist. Väikesed ja suured Surju vaimuhiiglased maadlesid male ja teiste lauamängudega, lõbus oli ka sõnu seletada kehakeelt purssides, pusida puzzledega ning ristata ristsõnu.
Lisaks oli sööklas veel üks mõnus töötuba mälumishuvilistele, st. seal anti süüa, aga eranditult tervislikku toitu, mis pakatas vitamiinidest, kiudainetest, mineraalidest, polüküllastamata rasvhapetest jne. Kõik oli väga maitsev, kummutades müüdi, et head asjad on ebatervislikud ja teevad paksuks.
Lõpuks jagati tublimatele autasusid. Needki olid päevakajalised: salatilehed, õunad ning muud tuntud ja tundmatud, ilmselt taimse päritoluga objektid. Loodetavasti olid need ka maitsvad, tervislikud või vähemalt söödavad… :)
Täname kõiki osalejaid! Suured tänud ka kõigile, kes ürituse õnnestumisele kaasa aitasid - eriti neile lapsevanematele, kes oma toetava ja abistava käe sirutasid!
Euroopa päev -
– 9. mai – on Euroopa Liidu sünnipäev.
Sel kuupäeval 1950. aastal pidas Prantsusmaa tollane välisminister Robert Schuman ajakirjanikele tähelepanuväärse kõne, milles esitatud mõtted panid aluse praegusele Euroopa Liidule.
Otsus hakata 9. maid tähistama Euroopa päevana võeti vastu Euroopa Liidu tippkohtumisel Milanos 1985. aastal.
Tänaseks on 9. maist saanud üks Euroopa sümbolitest. See on päev, mis annab eurooplastele võimaluse erinevate ürituste kaudu rõhutada ühtsust ja väärtustada kõike seda, mida ühinenud Euroopa on kodanikele andnud. (http://www.euroopapaev.ee/)
Surju Põhikoolis tehti Euroopa päeva puhul raadiosaade, kus Merilin Lehismets viis koolipere kurssi selle päeva ajaloolise taustaga.
Õp. Heidi uuris nooremate õpilastega Euroopa Liiduga seonduvat materjali erinevatelt veebilehtedelt. Üheskoos saadi teada palju uut ja huvitavat!
Lisaks kuulutasime välja EL teemalise viktoriini, mille võitis Alex Tähemaa, aga väga hästi said hakkama ka Raido Heinla, Gerli Naaris ja Liina Tammes. Aitäh kõigile õpetajatele ja õpilastele, kes Euroopa päeva tähistamisel kaasa aitasid ning viktoriinis osalenutele, keda oli kokku 44. 
Neljas projektikohtumine Tasucu's
Neljas projektikohtumine Taşucu's 
Vaata samal teemal artiklit Pärnu Postimehes ja pilte!
26-30 aprillil oli koolimaja tavalisest vaiksem. Ja pidigi olema - õpilasi oli ju terve klassitäie võrra majas vähem, aga eelkõige põhjuseks ikkagi asjaolu, et ka 5 õpetajat olid oma tavapäraselt tööpostilt kadunud. Kadunud küllaltki kaugele - linnulennult üle 3000 km. kaugusele Türgi Vabariigi lõunarannikule Taşucu nimelisse linna. Et osaleda Comenius'e projekti "We are in the same team" viimasel kokkusaamisel.
Juba reisi ootamine ja ettevalmistamine tekitas hulgaliselt elevust - oli see ju nii mõnelegi seltskonna liikmele esimene kord lennukiga lennata, enamus polnud kunagi Türgis käinud ja tuhapilvedega puudus varasem kogemus kohe kindlasti kõigil. Vaatamata kõigele kulges reis viperusteta ja juba 2,5 tundi peale Riiast õhkutõusmist leidsime end tohutusuurest Istanbuli lennujaamast. Väravas ootas tumedavereline mees sildiga "SURJU", teda pidasime algselt meile vastu saadetud bussijuhiks. Hiljem, kui ta juba roolis istus, selgus et tegemist on hoopis Fernando Alonsoga, kes oli vahelduseks otsustanud Istanbuli liikluseeskirju ja -traditsioone tutvustada. Õigupoolest on neid ainult üks - suuremal on alati eesõigus. Kuna meie buss oli märgatavalt üle keskmise mõõtudega liiklusvahend, siis võimaldas see jõuda edasi suhteliselt turvaliselt ja kiiresti. Isegi väga kiiresti.
Istanbuliga (Euroopa kultuuripealinn 2010) tutvumiseks jäi ainult üks päev ja loomulikult on seda vähe linna jaoks, kus on elanikke peaaegu kümme(!) korda rohkem kui terves Eestis ja mis laiutab korraga kahel kontinendil - osa linnast paikneb Euroopas ja osa Aasias. Siiski jõudsime külastada tähtsamaid vaatamisväärsusi - Topkapi paleed (sultanite residents, milles nüüd paikneb muuseum), Sinist mošeed (üks kuulsamaid ning kaunimaid maailmas), Yerebatani tsisterne (tuntud ka kui Basilica tsisternid - 1500 aastat tagasi rajatud ja peaaegu tuhat aastat käigus olnud 100 tuhande tonnise mahutavusega maa-alune veereservuaar, mis varustas omaaegse maailma suurima linna elanikke joogiveega). Umbes samal ajal püstitatud omaaegset maailma suurima siseruumiga hoonet - Püha (Hagia) Sophia katedraali uudistasime väljast, selle lähedalt leidsime ka tähelepandamatu kivisamba, mida loeti pärast Lääne-Rooma langemist maailma keskpunktiks ja mida siis maamõõtjad kasutasid kauguste määramiseks. Loomulikult ei saanud külastamata jätta Istanbuli legendaarset Suurt Turgu (Grand Bazaar), mis oma 400 tuhande külastajaga päevas on tõesti koht kauplemiseks mitte lihtsalt asjade ostmiseks-müümiseks. Kes kauplemisest ja värvilistest asjadest vähem hoolis, otsis üles akvedukti ja uudistas vanaaegset veetranspordisüsteemi. Tõesti uskumatu, kui palju on sellises suurlinnas, (mis on omal ajal olnud tuntud ka Bütsantsi ja Konstantinoopoli nime all) säilinud muistseid ehitisi - vaatamata kaasaegsele ehitustegevusele või mitmetele linnast üle käinud laastavatele sõdadele.
Kuid meie sihtkohaks oli ikkagi Aasia mandril asuv Taşucu, Pärnust väiksem linnake Vahemere kaldal otse Küprose vastas. Seal ootas meid ees soe vastuvõtt, kohtumine projektipartneritega Itaaliast ja Hispaaniast, kahel päeval kohalike õpilaste kontserdid, koolide ja lasteaia külastused, vastuvõtud nii linnapea kui Silifke kuberneri juures, ühised ekskursioonid Neitsikindluse ja selle valvurite juurde, koobastesse Heaven and Hell ning Astma-ehk Soovikoopasse, laevaretk koos suplusega Vahemerel, seinamaalingu tegemine, pallilahingud jne. jne. 
Igal sammul on märgata piirkonna ajalugu - on ju just see piirkond (vaatamata oma asukohale Aasia mandril) sisuliselt euroopa kultuuri häll. Põldu hariti siin juba siis, kui Eesti alale veel inimene jõudnudki polnud, siit on leitud esimesed templid, siinsed elanikud on leiutanud igale kaasaegsele inimesele midagi elutähtsat - nii ratta, kirjamärgid, potikedra kui ka õlle...
Muistised, mis meil oleksid hindamatud ajaloomälestised, vedelevad seal igal sammul, kasvõi suvalise kohaliku tagaaias. Kuna neid on nii palju, siis kohalikud neile ülemäära tähelepanu ei pööra - need on lihtsalt osake igapäevaelust. Kuid ei saa öelda, et ajaloost ei hoolita - relvastatud valvemeeskonda kohtasime kahes kohas: üks neist oli Topkapi palee ja teine ajaloomuuseum. Eriti tõsiselt suhtutakse türgi kultuuri, oma riiki ja rahvusesse - kõikjal kasutatakse riiklikku sümboolikat, igas asutuses on Mustafa Kemal Atatürk'i - Türgi Vabariigi rajaja - portree või lausa büst. Mõneti meenutab see nõukogudeaegset ideoloogiat, millele on lisatud rahvuslikku värvingut... aga samas pole see pealesunnitud - kohalikud elanikud on tõesti uhked oma rahvuse ja kultuuri üle ning hindavad seda kõrgelt.
Muljeid kogunes hulganisti, kogemusi ja uusi teadmisi kindlasti ka.
Comeniuse särk
Konkursile laekus 12 vahvat tööd, mille hulgast kasutamiseks valiti Maria Lindovi kavand. Särgid said väga toredad!
Täname kõiki osavõtjaid!
Vaata pilte, kuidas särgid valmisid SIIN!
