ÕppenõukoguII projektikohtumine: Itaalia, Gravellona
Kevadvaheajal, kui õpilased nautisid koolist vaba nädalat, oli neli õpilast (Robert Andreas Verlin, Eke Tominga, Katariina Viik ja Anne-Belle Ilves) ning kaks õpetajat (Agnes Leemet ja Ele Jaanimägi) Comeniuse projekti raames külastamas Itaalia kooli. Reis algas lennukiga Riiast. Reisi raames läbiti Bergamo, Milano, Gravellona ja Verbania linnu. Comeniuse projekti raames oli teistest riikidest kohal õpetajad ja õpilased Soomest, Poolast, Rumeeniast (kaks kooli), Hispaaniast ja Türgist.
Õpilased said näha ja tunda Itaalia elu lähemalt kui õpetajad, kuna elasid nädala Itaalia peredes. Kõik neli õpilast ööbisid perede juures ning päevaste tegevuste ajal ühinesid teiste õpilaste ja ka õpetajatega. Nädala jooksul nähti nii lund kui sooja maikuu ilma, soojematel päevadel oli väljas 16 soojakraadi. Esimesel päeval saime tuttavaks koolimaja ja koolirahvaga, kellega veetsime järgnevad päevad koos. Tervitussõnad Comeniuse projektis osalenutele ütles ka Gravellona linnapea. Imeilusate ilmade ja pilvitu taeva all sõideti paatidega graniidist pinnasel asuvatele saartele Maggiore järvel, külastastati Ristorante Belvedere’t ja lossi, mille suurus ja võimsus võttis higetuks. Milano tuuril nähti kultuurilisi vaatamisväärsusi nagu Dome’i katedraal ja La Scala teater. Osaleti koolis korraldatud spordivõistlusel, kus lõpuakordina Robert Andreas Verlin oma tantsuoskusega kõigi õpilaste lemmikuks sai, samal päeval istutasime koolihoovi puu, milleks oli kirss ning harjusime Itaalia sõbralike kommetega teiste inimeste suhtes, kooli vahetunnid olid selleks
ideaalne näide – poisid ja tüdrukud mängisid koos, kõigil oli lõbus ja kõiki kaasati tegevustesse.
See nädal oli kõigi osalenute jaoks imeline ning meeldejääv. Õpilastele jäi ka keelest üht-test külge, veetes aega itaalia õpilastega. Positiivset suhtumist ja sõbralikku käitumismalli peaksime ka Eestis nüüd rohkem propageerima.
Järgmise sammuna projektis on Surju koolil kohustus korraldada Soome, Poola, Rumeenia, Hispaania, Itaalia ja Türgi riikide koolide esindajatale samaväärne nädal. Olgem ka siis rõõmsameelsed ja julged, tervitagem neid nii nagu meid Itaalias soojade kallistustega vastu võeti.
Õp. Ele Jaanimägi
Itaalia päev
ITAALIA PÄEV SURJU PÕHIKOOLIS
25.07.13 toimus Comeniuse projekti „Europe in our School“ raames Surju Põhikoolis Itaalia päev, mille korraldas 6.klass ja klassijuhataja Irina Oad. Valmistasime selleks ette juba sügisel. Alguses kogusime materjali Itaalia kohta ning seejärel valmistasime Itaalia stendi. Stendil on Itaalia toidud, sport, ajalugu ja palju muud. Kaks 6.klassi õpilast külastasid märtsikuus Põhja-Itaaliat.
Meid juhatas meie klassijuhataja õpetaja Irina Oad, kes oli meile alati abiks. Ürituse alguses esinesid kõik 6.klassi õpilased ettekannetega Itaalia riigi, muusika, ajaloo, geograafia, kommete, toidu, kliima jms kohta.
Tänasel Itaalia päeval korraldasime viktoriini ja kandsime ette muusikapala. Laulsime kitarri saatel laulu „Veneetsia“. Viktoriinil oli kokku 15 küsimust. Küsiti Itaalia ajaloo, toidu, muusika ja kultuuri kohta. Kõige rohkem teadsid õpilased kultuuri kohta ja kõige vähem muusika kohta.
Katariina ja Anne-Belle lugesid viktoriini küsimusi ette, Teised 6. klassi õpilased juhendasid tiime, kes viktoriini küsimustele vastasid. Tulemused oli üllatavad . Esimese ja teise koha vahel oli ainult 1 punkt . Kokku oli võimalik saada 20 punkti aga kõige rohkem saadi 14 punkti .
Edasi ootame kuni itaallased meile külla tulevad .
6.klassi õpilaste Katariina , Anne-Belle , Laura Oad ning Elise mõtted kogus kokku õpetaja Agnes Leemet
IV projektikohtumine: Poola, Lubaczów
Comeniuse projekti külaskäik Poola
Meie Comenius projekti „Europe in our school” neljas kokkusaamine toimus 07.-11. oktoobril Lubaczówis, linnas, mis asub Poola kaguosas, Ukraina piiri lähedal, linnas elab umbes 13 tuhat elanikku. Olles osa Podkarpacie piirkonnast, on ta ühtlasi Lubaczówi maakonna keskus. Seal asub ka kohalik omavalitsus. Maakonna pindala kokku on 1,308.37 ruutkilomeetrit, elanikke umbes 57 tuhat.
Kohtusime oma projektipartneritega Poolast, Rumeeniast, Itaaliast, Türgist, Hispaaniast ja Soomest. Surju koolist osalesid inglise keele õpetaja Agnes Leemet, kes on ühtlasi Comeniuse projekti koordinaator ja eestvedaja meie koolis, samuti õpetajad Ave Kartau, Signe Reidla ja Riina Ollo. Õpilastest olid kaasas 5.klassi õpilased Rita Ojaste ja Eneli Juhansoo, 8.klassi õpilased Gerli Naaris, Laura Viik, Kerttu Tilk, Edward Juhansoo ja 9.klassist Kadri Ojaste, Krista Tammes, Eliise Palotu ja Alex Tähemaa. Kuna kokkusaamise üheks osaks oli sel korral tutvustada oma maa rahvalaule ja –tantse, siis algasid ettevalmistused mitu nädalat enne reisi, et vajalikud laulud, tantsud ja pillilood kõigil selgeks saaksid.
Bussiga sõitsime Krakowisse, kus meid ootasid vastuvõtva kooli Zsp W Mlodowie koordinaator Oleksandra Sobko ja tema kolleeg Edita Buczko ning kõigi teiste projektipartnerite õpetajad ja õpilased. Esmaspäeval, 07.oktoobril ootas meid ees väga põnev ekskursioon Krakowi vanalinnas ja Waweli kindluses, suurimat elevust tekitas ehk Zigismundi kellatorni ronimine ja tuldpurskav lohe, kes legendi järgi elas Waweli künkal enne linna rajamist vürst Kraki poolt 7.sajandil. Krakow oli Poola pealinn kuni 16.sajandi lõpuni, seal elasid Poola kuningad. Saime palju huvitavat teada Poola ajaloost, olulistest isikutest ja sündmustest, mis kujundasid Poola riiki. Poolas on väga tähtsal kohal ka usk, seega kuulub kirikute külastamine nö kohustuslikku programmi: meie käisime Maria kirikus, mis on üks muljetavaldavamaid gooti stiilis basiilikaid Poolas ja imetlesime kiriku rikkalikku sisekujundust ning 13.sajandist pärinevat ainulaadset Wit Stwoszi altarit, millel kujutatakse Neitsi Maarja surmastseeni. Kirikuid ja katedraale on Poolas arvukalt ning pühakodadel on suur roll inimeste igapäevaelus. Poolast oli pärit paavst Johannes Paulus II, kellest riigis siiani väga lugu peetakse ja kellele on püstitatud mitmeid ausambaid. Õhtul käisime Krakowi keskväljaku alla rajatud muuseumis nn maa-alusel turul , mis tutvustab elu keskaegses linnas ja selle südames – turuväljakul. Kuulamist, vaatamist ja imestamist jätkus terveks pikaks päevaks ja õhtuks. Järgmisel päeval sõitsime juba Lubaczówi poole. Teel külastasime Aushcwitz- Birkenau muuseumi, mis avati juba 1947. aastal ja kus asus II Maailmasõja aegne surmalaager koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Surmalaagri külastamine oli mõtlemapanev, kurb ja isegi sünge kogemus, kuid see on osa Poola ajaloost ja nagu ütleb G.Santayanalt pärit tsitaat muuseumi seinal: need, kes ei mäleta/ei õpi ajalugu, peavad selle ise uuesti läbi elama. Edasi jätkus päev juba rõõmsamas meeleolus ja suundusime Wieliczka soolakaevandusse, kus toodeti soola juba neoliitikumi perioodil ja soola tööstuslik kaevandamine lõpetati alles 2007. aastal. Nüüdseks on kaevandusest saanud ainulaadne vaatamisväärsus oma soolast valmistatud kabelite, saalide, skulptuuride ning lühtrite poolest. 378 trepiastet viivad 64 meetri sügavusele esimesele tasandile ja teekond jätkub veel sadu meetreid. Kokku on käike 245 kilomeetrit ja viimased neist asuvad 327 meetri sügavusel. Wieliczka soolakaevandus kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi hulka 1978. aastast. Päeva lõpuks jõudsime Lubaczówi linna, kus asub meie partnerkool ja kaks päeva tutvusime kohalike oludega. Kolmapäeva hommikul toimus üritus Mlodowie koolis, kus kohalikud õpilased olid ette valmistanud põneva kontserdi poola rahvalauludest ja –tantsudest ning külalised esitasid oma numbrid. Meie esitatud rahvatants ja rahvalik laul „Kungla rahvas“ meeldisid kõigile. Kuna meie delegatsioonil olid seljas rahvariided, siis saime päris palju tähelepanu ja kiitvaid kommentaare ka nende eest.
Seejärel tutvusime koolimaja ja klassiruumidega ning sealsete õpilaste ja õpetajatega. Eesti klassile andsime üle kingituse ja püüdsime jutule saada, esialgu küll tõlgi abil, aga abiks olid tahvlile kõrvuti kirjutatud poola-, inglise- ja eestikeelsed laused. Õpetajad läksid seejärel vastuvõtule linnapea juurde ja lapsed jäid töötubadesse, kus said mõõtu võtta spordis ja üksteisele oma laule õpetada. Linnapea tutvustas pisut kohalikku elu ja selgus, et mitmed probleemid sarnanevad seal Eesti omadele. Muret valmistab eelkõige inimeste lahkumine piirkonnast ja töökohtade nappus. Viimasest üritatakse vabaneda mitmete Euroopa Liidu projektide abil, mille parimaks tõenduseks oli külaskäik äsja avatud vabaõhumuuseumisse Basnia Gornas Kresy asulas, kus on taastatud mõis koos kõrvalhoonetega ja igas hoones toimuvad erinevad tegevused, saab külastada interaktiivset ajaloomuuseumi, mis on pühendatud Poola kuningale John III Sobieskile, sepikoda, kunstigaleriid, kööki, puusepa ning pottsepa töökoda. Muuseumis töötavad kohalikud meistrid ja korraldatakse erinevaid õpitubasid huvilistele. Samas mõisahoones toimus kolmapäeval pidulik õhtusöök ning sertifikaatide jagamine.
Neljapäeval istutasime kooli juurde memorial foresti ehk mälestuste metsa. Iga riigi õpilased istutasid maha kolm kuusepuud, mis kokku moodustasid heki . Puude kasvamist saab jälgida Facebookis ja poola koordinaator kutsus kõiki kümne aasta pärast oma puudele külla. Seejärel külastasime kohalikke vaatamisväärsusi, millest muljetavaldavaim oli ehk Gorajeci puukirik 13.sajandist. Kirik ja kellatorn on ehitatud puidust ainsatki naela kasutamata. Väga huvitav on ka kirikus paiknev vana ikonostaas. Praegu on kirik kasutusel muuseumi ja kontserdisaalina. Põnev oli külastada Horyniec-Zdroj tervisekeskust, kus kasutatakse Euroopas ainulaadset väävlirikast mineraalvett ja -muda erinevateks raviprotseduurideks. Elamusterikka ringsõidu lõpetas partnerriikide õpetajate ning koordinaatorite kohtumine koolimajas. Seal räägiti tehtust ja lepiti kokku Euroopa Liidu Comeniuse programmi raames läbi viidava meie projekti edasised sammud.
Õpilastele oli samal ajal korraldatud õhtune disko, kus nad said tantsida, omavahel lähemalt tutvuda ja kõik leidsid arvukalt uusi sõpru nii kohalike kui ka partnerriikide õpilaste hulgast. Disko oli vaieldamatult meie õpilaste lemmiküritus.
Külaskäik Poola oli erakordne nii põneva ja väga hästi korraldatud programmi kui ka külalislahkete inimeste, kauni looduse, päikeseliste ja soojade ilmade ning imeilusate ja hästi korrashoitud linnade ja maakohtade poolest. Ei saa mainimata jätta ka väga rikkalikku ja maitsvate toitudega poola kööki, mille hõrgutisi nautida saime.
Rahvusvahelised projektid on äärmiselt vajalikuks osaks kooli õppekavas. Õpilased omandavad ja kasutavad teadmisi IT valdkonnas, saavad esinemiskogemusi, tutvuvad erinevate maade kultuuride ja tavadega, areneb empaatiavõime ja loomulikult paraneb inglise keele oskus, sest võimalus kasutada õpitud keelt tavasuhtluses annab parima keelepraktika. Seepärast tänan kõigi reisisellide poolt veelkord õpetaja Agnest, kes selle projekti meie kooli tõi ja selle läbiviimisega laiendab õpilaste ja õpetajate silmaringi.
Õpetaja Riina Ollo
Magazine CULTURE
Magazine
CULTURE
TOURISM
Name that town!
GEOGRAPHY
I projektikohtumine: Türgi, Karaman
I PROJEKTIKOHTUMINE TÜRGIS
Jaanuarikuus, täpsemalt 20.-25 jaanuarini, külastasid kaks Surju Põhikooli õpetajat Türgi, Karamani linnas asuvat Makbule Orman Keskkooli.
Türgi, üks maailma tsiviliastsiooni hälle, on rikas oma ajalooliste vaatamisväärsuste poolest, mille tõendiks on Istanbul, muistne Konstantinoopol; Trooja linn ja Põhja Mesopotaamia; muistsed varemelinnad Ephesos, Hiesapolis ja Aphrodisias, sisemaal Anatoolias ainulaadsed koobaslinnad ja –kirikud, idas Vani järv, armeenia kirikud, Ararati mägi, kuhu Noa laev jäänud pärast ülemaailmset uputust pidama; Mevlana muuseum, palverändurite sihtkoht koos müstilise Mevlevi dervi`site haudadega ning Selimi mo`see, Konya kuulsaim huviväärsus. Loetelu võiks jätkata….
Konya, mida õnnestus eestlastel külastada, on suurim lähedal asuv maakonnakeskus Karamani linnale. Selles iidses linnas elab umbes 1 000000 elanikku , asub kesk –Anatoolia steppe, on tuntud oma vagade asukate ning tugeva islamimeelsuse poolest kogu Türgis. Linn on asustatud juba hetiidide ajast peale, kuid roomlaste ja bütsantslaste ajajärgul tunti linna Iconiumi nime all. Õitsengu saavutas linn 12 sajandil seldzùki Rumi sultanaadi pealinnana. Linn on seotud tihedalt Celaleddin Rumi Mevlana elu ja tööga, kes 13.saj rajas Mevlevi dervisite sekti, keda tuntakse keerlevate dervišitena. Mevlana uskus, et tants ja muusika on võimas vahend, millega tekitada universaalse armastuse ekstaasi, pakkudes inimesele võimalust pääseda argielu ängist ja piinast. Mevlana suurim teos, Mesnevi koosneb 25 000 luuletusest, mida Mevlevi ordu loosides loeti. Kui kellelgi Comenius – projekti partneritest võis olla mingi äng, siis meile avanes samuti võimalus sellest vabaneda, praktiseerides kõhutantsu ning teisi Türgi rahvuslikke tantse õpetajate koosviibimisel Karamani politseimajas. Õhtu juhatasid sisse Karamani õpetajate laulukoor, kes esines ilma vaheajata järjest enam kui pool tundi.
Muuseumis on algse dervisite loozi laiendus. Siin näeb Rumi hauda, tseremooniate saali, suurmehe mälestusesemete ning käsikirjade väljapanekut. On rõdugaleriid muusikutele ja pealtvaatajatele. Dervisite elu kujutavad elusuurused mannekeenid.
Meil õnnestus käia kohal ka Konyast 60 km lõunas, kohas nimega Catalhöyük, kus asub üks maailma varasemaid linlikke asulaid, mis on dateeritav 7000 a eKr. Arvatakse, et siin elas umbes 10000 inimest, kes elasid ruudukujulistes majades, kuhu siseneti lamedakujuliste katuste kaudu. Välja on pandud suurimad leiud ning elamutes ja pühamutes on virtuaalsed väljapanekud. (Originaalid Konya ning Ankara muuseumides).
Kohtumisele Karamanis eelnes rohkem kui ühe aastane internetipõhine suhtlemine. Rõõm oli väga suur, kui kokkusaamine lõpuks ka aset leidis. Esimesel päeval võttiski Makbule Ormani Keskkooli pere Karamanis meid vastu oma koolis. Vastuvõtt algas kohtumisega kooli administratsiooni ning õpetajatega direktori kabinetis, kus paljud osapooled kohtusid esmakordselt näost-näkku. Vahetati kingitusi ning meeneid. Seejärel suunduti kooli õue avatseremooniale, kus kõik osavõtjad koordinaatorid esinesid tervituskõnedega kogu kooliperele. Ilmaga vedas meil kogu reisi jooksul – taevas oli sini-sinine ilma ühegi pilveta esimestel päevadel ning päike paitas soojalt. Seejärel suunduti tutvuma nn vennasklassiruumide ning nende õpilaste ja õpetajatega. Eestis klassis oli rohkelt väljapanekuid eesti vaatamisväärsuste kohta. Eriti südantsoojendavad olid eestikeelsed sõnad ja laused. Pärastlõunal kohtuti partnerriikide õpetajatega ning koordinaatoritega koosolekul, kus vesteldi tehtust ning lepiti kokku edasised sammud seoses meie projektiga.
Järgnevate päevade töögraafik oli tihe: üheskoos käisime metsa istutamas, toimus arvukalt kohtumisi nii Karamani linnavalitsejatega ja haridusosakonna juhatajaga, tutvuti Karamani linna ja maakonna vaatamisväärsustega.
Karaman ja selle ümbrus on olnud tähtis asustus juba umbes 10 000 a oma soodsa kliima, taimkatte ning geograafilise asendi tõttu. Väljakaevamised tõestavad, et jälgi inimasustusest on varajasest ja hilisemast kiviajast, pronksiajast. Hetiitide perioodist on teada, et sel ajal oli Karaman sõjaliselt ja kaubanduslikult võimsa Arzava riigi koosseisus. Hetiitide perioodist annavad tõendeid hieroglüüfid Karadagi mäelt, samuti Malahaci ning Kizilagi mägedelt. Hetiidi keelt peetakse indo-euroopa vanimaks keeleks ning seda keelt suudeti dešifreerida alles 1915 a. 7.saj eKr vallutati linn früüglaste poolt ning 6.saj eKr lüüdlaste poolt ning 6. saj lõpuks eKr valitseti linna juba pärslaste poolt. Klassikalisel perioodil tunti linna Laranda nime all, mille a 322eKr Aleksander Suur rüüstas ning vallutas. Perdikkas ja Philippos hävitasid linna hellenistlikul perioodil, hiljem oli linn aga Antigoni ning Selerkose valitsemise all. Anatoolia Hellenistliku ülemvõimu mõjusfääris püsis linn kuni 1 saj eKr. Rooma perioodil oli linn kohaliku Derbe kuningriigi haldusalas ja peale Galaatia Kuninga Amyntose võitu sai linn Galatia osaks.
Derbet külastasid Jeesuse apostlid Paulus ja Barnabas, mistõttu Derbet peetakse kogu kristliku maailma pühaks paigaks. Kristlikul ajajärgul oli Laranda üks tähtsamaid linnu.
Teel Taskalesse asuvad Manazani kivikoopad (majad), mis on ehitatud kaljudesse käsitsi ning mis oli elupaigaks siinsetele asukatele Bütsantsi perioodil. Manazani koobaste külastamine jättis hinge kustutamatu mälestuse – seda võiks iga inimene kogeda. Taskales endas on koobastel (majadel) luugid ees ning neid kasutakse tänapäeval viljahoidlatena. Ühes sellises „majas“ asub ka mošee, millesse samuti siseneda lubati. Põrandaid katavad kõikjal vaibad ning sisenedes tuleb välisjalanõud ukse taha jätta.
8. ja 9.saj okupeeriti Larandat mitu korda araablaste poolt, kuid Laranda jäi siiski bütsantsi koosseisu kuni seldžuki perioodini. Peale seda, kui seldžuki türklased vallutasid Anatoolia, sai Larandast islamiusuliste Danismanide riigi osa.
Aastal 1165, Kilic Arslan II valitsusajal, liideti aga linn seldžukkide Rumi sultanaadi osaks. Aastal 1243. purustasid mongolite väed seldžukkide väed ning kuni aastani 1308 olid seldžuki sultanid mongolite vasallideks. Kui aga turkmeeni mässulised hakkasid rajama Beylik-riike, hakkas mongolite võim kõikuma. Ja aastal 1256 türkmeenist Kerimuddini eestvedamisel deklareeritigi Karamaniitide iseseisvut. ajal saatis edu osmanite nime all tuntud dünastiat, kellega Karamaniitidel kestsid sõjad u 150 aastat.1467.a saigi Karamaniitide võim otsa ning nad läksid Ottomanide impeeriumi koosseisu. Otomanide riik tõusis seniiti tänu sultan Süleyman Toredale, kui impeerium ulatus Lõuna Ungari rajamaadest kuni Jeemenini ning Krimmist Marokoni. Larendest sai Konya provintsiga liidetud maakonnakeskus. Kuid impeeriumi toredusest oli aastaks 1918 järgi jäänud ainult südamaa Anatoolia, järgneval 1919 aastal Mustafa Kemali eestvedamisel, keda tuntakse Atatürgina, sündis praegune Türgi Vabariik.
Türklased, põlvnedes Kesk-Aasia rändhõimudest, on uhked oma kaasaegse riigi üle, mille Atatürk rajas osmanite impeeriumi rusudele. Vana ja uus kõrvuti haaramas Türki saabujat oma kärarikkuse ja saginaga, uhkete moodsate bussidega, mida ei kohta just kõikjal euroopa liidu riikides, kuid mõnede sõidutundide kaugusel maarahvas karjatamas lambakarju – selline ongi sõbralik, külalislahke ja mitmepalgeline Türgi, kus elab 71 miljonit elanikku, kellest enamik järgib islami sunniitlikku suunda, veerand neist aga on Melevi või teiste usulahkude liikmed. Mõistagi ei anna ühe Türgi piirkonnaga tutvumine ülevaadet kogu 814 578 ruutkilomeetrisuurusest Türgist, mis asub Musta mere ning Vahemere vahel, mida uhub Egeuse meri edelast ning naabriteks on Kreeka ja Bulgaaria Euroopas ning Gruusia, Armeenia, Iraan, Iraak, Süüria ja Nahhitsevan idas ja kagus.
